Istusime täna tammekas ja siis tulid punkarid lunisid õlleraha, sula mul eiold ja oma kaarti ma ofkors andma eihakand, nad eiuskund et mul pold sula, vist ei kuuland ka, palusid et ma annaks kasvõi 10 senti. Mul tegelikult sente oli, aga siis oli juba auküsimus raha mitte anda. Ma olen ka punkar ja selline juustuhipi olnud kes tööl ei käi, ja siis kui raha oli vaja eriti siukse ilmaga sai mängitud kitarri puu all ja siis inimesed annetasid. Kui sa oled punkar ära fakin alanda ennast lunides, mine varasta mingist kommertsasutusest ära see õlu. Räme oli see nendepoolne kerjamine, seletamatult feik. Siis nad läksid pommisid teistelt pargisistujatelt raha edasi ja lõpuks üks noor tsikk kes üksi oli andis neile, nad lhitsalt seisid ta kohal ja ei läind enne ära vahtides ta rahakoti vahele. Mu maailmaparandamisvaist kahjuks seekord tööle ei hakand ja ma ei läind sõimama, üldse olen olnud täna suhteliselt sittur.
Nägin Anu Samarüütlit tänaval, teretasime, tal tuli just raamat välja, ma olen idioot ja unustasin eile selle esika lhitsalt ära, kui tola annab olla. Arvestades just seda et ta ka küsis et Helene kus sa olid oleksid raamatu saanud tasuta. Ja tavaliselt mul nii piinlik pole, sest kamaan kõik võivad asju unustada. Aga seekord hakkas mul värisemiseni enesepettunud olla ja ma läksin ja ostsin kohe selle raamatu ära. Minu London, kuna see on õhuke siis ma saan vist sellega paremini hakkama kui Karu romaaniga, mis Madisele muide meenutas Hornbyd ja väga meeldis.
Lõpetuseks väike peldikukaunistuseidee mis on seivitud ma enam ei mäleta kust.
PS. Mul on uus diivanisett, 675 eeki läks maksma. 8 tonnine diivan läks seega manalasse, uskumatu kuidas see mis oli kunagi kallis tundub järsku nii mõttetu. Laiffi.
